Teater „Vanemuine“, Astrid Lindgren ja „Vennad Lõvisüdamed“ 13. veebruar rauno
Külm veebruarikuine õhtu sai erilise sära, kui meie kool suundus Tartusse „Vanemuise“ teatrisse etendusele. Ootusärevus algas juba bussisõiduga, kui linnatulede kuma akendest vastu peegeldus. Teatrikohviku ahvatlevad koogikesed ja hubane atmosfäär lisasid elevust, enne kui suundusime saali etendust nautima.
Seekord oli laval armastatud Rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni teos "Vennad Lõvisüdamed" – haarav fantaasiamuinasjutt vaprusest, sõprusest ja headuse võidust kurjuse üle. Õpilased istusid pingsalt paigal, neelates iga sõna ja laval toimuvat. Elisabeth ja Kristofer ei liigutanud end hetkekski, nende pilgud olid naelutatud lavale. Kui kardin etenduse lõpus langes, näitasid poisid oma punaseks plaksutatud käsi ja säravate silmadega kinnitasid, et etendus meeldis väga.
Pärast etendust vaatas Annely teatrisaali seinal olevat Pipi Pikksuka etenduse reklaami ja esitas õhinal küsimuse: "Kas saame siia veel tagasi tulla?" See kinnitas, et teatrielamus oli õnnestunud ja jättis lastele sügava mälestuse.
Erilist õhinat tekitas teine vaatus, kus lavale ilmus lohe. Mairold, kes oli etendust juba varem näinud, sosistas põnevusega, et see hetk on kohe saabumas. Kui lohe viimaks ilmus, hoidis Marten kahe käega peast kinni – tema mõtted ja emotsioonid sellel hetkel olid hindamatud.
Etendus pakkus igale vaatajale midagi erilist – noorematele põnevust ja seiklusi, vanematele aga mõtlemisainet sõprusest, vendlusest ja elu kaduvusest. Tagasi koju sõites jagati muljeid, naerdi ja meenutati lemmikstseene. See teatrikülastus oli elamus, mis jääb kauaks meelde ja paneb kindlasti teatrisse naasma.
Õpetaja Elina Antsi
Külm veebruarikuine õhtu sai erilise sära, kui meie kool suundus Tartusse „Vanemuise“ teatrisse etendusele. Ootusärevus algas juba bussisõiduga, kui linnatulede kuma akendest vastu peegeldus. Teatrikohviku ahvatlevad koogikesed ja hubane atmosfäär lisasid elevust, enne kui suundusime saali etendust nautima.
Seekord oli laval armastatud Rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni teos "Vennad Lõvisüdamed" – haarav fantaasiamuinasjutt vaprusest, sõprusest ja headuse võidust kurjuse üle. Õpilased istusid pingsalt paigal, neelates iga sõna ja laval toimuvat. Elisabeth ja Kristofer ei liigutanud end hetkekski, nende pilgud olid naelutatud lavale. Kui kardin etenduse lõpus langes, näitasid poisid oma punaseks plaksutatud käsi ja säravate silmadega kinnitasid, et etendus meeldis väga.
Pärast etendust vaatas Annely teatrisaali seinal olevat Pipi Pikksuka etenduse reklaami ja esitas õhinal küsimuse: "Kas saame siia veel tagasi tulla?" See kinnitas, et teatrielamus oli õnnestunud ja jättis lastele sügava mälestuse.
Erilist õhinat tekitas teine vaatus, kus lavale ilmus lohe. Mairold, kes oli etendust juba varem näinud, sosistas põnevusega, et see hetk on kohe saabumas. Kui lohe viimaks ilmus, hoidis Marten kahe käega peast kinni – tema mõtted ja emotsioonid sellel hetkel olid hindamatud.
Etendus pakkus igale vaatajale midagi erilist – noorematele põnevust ja seiklusi, vanematele aga mõtlemisainet sõprusest, vendlusest ja elu kaduvusest. Tagasi koju sõites jagati muljeid, naerdi ja meenutati lemmikstseene. See teatrikülastus oli elamus, mis jääb kauaks meelde ja paneb kindlasti teatrisse naasma.
Õpetaja Elina Antsi
